Tappev nädalavahetus

Ohjah... Et kõik ausalt ära rääkida, peanalustama algusest, nagu armastas öelda meie kõigi suur sõber Agu Sihvka.

Reedene aastanumbri pööramine algas vara. Liiga vara. Sest Ando läheb tavaliselt siis tööle kui mina veel magan aga ta tahtis mulle hommikusöögi voodisse tuua. Seega jõudis sünnipäev hommikul kella 7 paiku koos Ando, Eliase ning võileibade ja teega otse voodisse. Kusjuures hiljaks jäid nad ikkagi :D Esimesed õnnitlused avastasin kella 5 ajal Tommi söötmise ajal. Suured tänud Mehikoorma rahvale selle eest :D

Veerandsada aastat annab ennast ikka tunda ka juba... Peale seda kui hommikused õnnitlejad tööle-lastesõime ära olid lahkunud, keerasin lihtsalt teise külje ja jäin magama. Ainult selleks, et kella 9 paiku uuesti kõige magusamast unestüles äratatud saada. Seekord siis isa poolt, kes helistas et õnnitleda ja uurida, kas midagi toimuma ka hakkab. Lubasin selle üle järele mõelda. Sest algselt oli plaanis tõesti mitte midagi korraldada. Vanemad ja õed pidid minu teada saksamaalt mitte tagasi jõudma sünnipäevaks (vähemalt väitis nii mu ema nädal aega varem oma sünnipäeval...) ja see võttis ka igasuguse korraldamise tuju lõplikult ära. Lõpuks jõudsid nad aga ikkagi päev varem tagasi. Kui siis veel Ixu üle MSNi uurima hakkas, kas õhtul midagi toimub ka, sai asi lõplikult paika pandud ja kiirkorras toidushoppamise-valmistamise tulemusena (suured tänud appilaekunud Ixule, ilma Sinuta ei oleks kuidagi jõudnud!) sai kokku keeratud täiesti adekvaatne sünnipäevalaud.

Õhtune istumine läks igati korda. Ja üsna pikale ka... Mis omakorda tekitas ärkamisraskusi laupäeva hommikul. Siis oli nimelt samuti varajane äratus, et Ando ja Mayhem jõuaks veel viimased organisatoorsed küsimused läbi arutada (loe: poes käia) enne SAABiklubi suvekokkutulekule liikumise kogunemisele laekumist. Kokkutulek oli tore. Täpsema kirjelduse saab kunagi lähiajal http://www.saabnet.ee/ foorumist (kui ise veidi selgema olekuga olen, siis annan siin omapoolse kirjelduse ka). Ainult et laupäeva õhtu venis järjekordselt pikaks ja ega Elias siis selle võrra kauem magada ei lasknud. Pühapäeva õhtu nõudis kokkutulekul oma seljale liiga teinud Ando poputamist ja kui vähegi õnneks läheb, siis ei tule ka tänane õhtu lühem - tahaks Lilyga edasi seilata ikkagi. Eile kahjuks Ando seljaprobleemide tõttu ei saanud.

Nii et kokkuvõttes - elagu magamatus! Inimene pidavat ju kõigega harjuma. Isegi poomisega. Alguses paar korda tõmbleb, siis jääb rahulikuks. Pikkade õhtutega (uuesti) harjumine peaks selle kõrval olema lapsemäng.