Hüvasti, Blogger!

Ma võin taluda sinu jonnimist postituste pikkuste kallal, kuid et sa nüüd mind fakti ette panid - kas koli uude (ja päris kindlasti mitte paremasse) versiooni või ei saa sisse logida... Pean tunnistama, et olen Sinus hullult pettunud. Seega palun lugeda käesolev minu viimaseks postituseks siin. Ülejäänud blogi on juba üle kolitud uuele aadressile. Kes meie tegemisi edasi tahab jälgida, võib visata pilgu aadressile http://altairi.wordpress.com/

Minu isa ja muud loomad...

Tuttavaid arste omada on hea. Ässitasin hommikul isa uurima kas mõni tuttav arst Tommit üle oleks nõus vaatama. Lubas asja uurida. Mõni tund hiljem helistas tagasi. Rääkis kooliarstiga. See arvas, et kui viimasest haigusest nii vähe möödas, siis võib olla asi selles, et ei saanud korralikult välja ravitud. Oleks ka ise olnud nõus üle vaatama aga... (zuminzuminzumin). Nojah, sinihambaga käed-vabad komplekti muretemise isu kadus igatahes ära. Niipalju sain aga targemaks, et kiiremas korras tuleb poiss arstil üle vaadata lasta (kui eelmine ei saanud välja siis pidavat kiire olema asjaga)

Sihilikult?

No ikka oskab see Tommi... Kõrvapõletiku antibiootikumikuur lõppes laupäeval paar päeva üle nädala tagasi. Eile õhtul jälle palavik peaaegu 39 kraadi. Nii võib tõesti kahtlustama hakata et ta seda sihilikult teeb. Muidu ei jää hetke töökoormuse kõrvalt tema jaoks eriti palju aega üle aga kui laps nii haige, siis libiseb töö märkamatult teisele kohale tähtsuse järjekorras...

Mida teha, kui mehel puudub igasugune tunnetus et tal pere on?

Ehk siis mees võib suvalisel hetkel uksest välja astuda ja öelda, et ma nüüd lähen sinna või tänna, sest lapsed nagunii vaadatud. Mina endale sellst lõbu lubada ei saa. Eriti kuna töö ka kodus ja jälle tähtaeg selline et mine või lolliks. Tööd ei saa teha, sest pidevalt kaks last kodus vaadata (kõigepealt oli Lellu haige, siis ei sõitnud auto), kogu aeg tuleb jälgida, et endale või üksteisele viga ei tehtaks...

Minu mõõt sai täis eile, kui kõigepealt kaks sammu eemal sõbrale helistati ja kokku lepiti, et talle külla minnakse ja siis mulle rõõmsalt teatati, et minnakse venda koju saatma. Pooleks ööks loomulikult. Ja siis sama süüdimatult teatati, et nad said sõbraga poe juures kokku, uskumatu kokkusattumus, eksole? Katsu siis töövõlga vähendada... Igatahes võtsin lõpuks kätte ja komandeerisin end Tommiga vanemate juurde. Elias jääb issiga koju. Ehk saab mees ka lõpuks selgeks mida teiste pereliikmete olemasoluga arvestamine tähendab, kui ta lapsega üksi kodus on.

Eile oli Eliase sünnipäev

Hästi napilt saime enne külaliste (minu ja Ando vanemad ja õed-vennad, Ando venna pere) saabumist söögid valmis ja elamise niipalju korda, et inimesed sisse mahuks. Ikkagi 17 inimest tuli koos meie perega kokku ju. Nagu Ando ennustas, oli kella seitsmeks õhtul juba plats puhas (külalised olid kutsutud kella kolmeks). Ja paar tundi hiljem tuli siis pauk. Elias jäi kella kaheksa paiku teleka ette magama ja ärkas natuke hiljem oksendades. Kraadimine kinnitas kahtlusi. 39.0. Mitte just kõige meeldivam lõpp 3 aasta sünnipäevale, eksole?

Täna hommikul on Eliasel juba parem, seevastu minul on silmad ja pea valusad. Ja ärge pakkuge et pohmakas - lapse sünnipäev oli täiesti alkoholivaba.

Raport lahingutandrilt

Ruutude mäng hakkab poole peale jõudma. Sihiks on seatud elamise korda saamine hiljemalt Eliase sünnipäevaks. Kas sellest tähajast kinni pidamine õnnestub, selgub järgmiseks laupäevaks (kas Lellu on tõesti juba nii suur?!) Teisipäeval käidi veeti nett sisse, nii et töö ja mängimine on nüüd jälle võimalikud. Telefon tuleks osta. Kui lauatelefoni number olemas on, siis võiks seda ju aparaadi ka ühendada, eksole? Tegelikult vaja oleks veel nii mõndagi. Alates sellest et köögipõranda ka korda saaks. Ja tuleb välja mõelda mida mõningate siin olnud asjadega peale hakata. Toad hakkavad juba tasapisi normaliseeruma, köök näeb ikka veel välja nagu lahingutander. See jääb hetkel viimaseks kohaks mida korda seadma hakkame - eelkõige sellepärast, et seal igasugune remondikola veel ees on ja sest köögipõrand veel tegemist vajab.

Poiste tuba vajab kardinapuud. Või kardinapuid? Huvitav kas nurgaga kardinapuid müüakse? Ma mõtlen mitte dušikardina jaoks vaid tuppa... Ohjah... Peab lausa mõtlema mis järjekorras asju muretsema saab hakata. Suurimaks murelapseks on sealjuures köök (Ando tahab köögimööbli ise ehitada :D). Ma lausa kardan mis siin edasi saama hakkab :D

Vabandus

Kallis Shadow,

MSN mängib lolli

Sorry

Altair

Tommi on haige

Kella poole viie ajal öösel oli äratus jonnitujus Tommi poolt. Kraadiklaas kinnitas kahtlusi - 39,15 kraadi palavikku. Lisaks nina nohust nii kinni, et poiss ei saanud eriti hingata nina kaudu. Seni, kuni mina seda viga ninapumba abil parandada üritasin, hoolitses Tommi hääleproovi tehes selle eest, et uudistajaid ja lisaravijaid juurde koguneks. Vanaema tegi siis pisikesele patsiendile viinasokid jalga. Ausõna, ma ei teadnud, et need sellise imerohuna toimivad. Vaevalt sai need jalga tõmmatud, kui jonnipunn uuesti magama kustus. Hommikuks oli palavik langenud 37 kraadini. Igaks juhuks käisime haiglas näitamas. Poissi kuulati, teatati et kopsud korras ja tunti huvi, kas perearstiga oleme rääkinud (ei, perearst on Tartus aga me oleme nädala algusest Valgas külas olnud) ja kas ma apteegist olen küsinud köha/nohu jaoks poisile midagi (nalja teeb? kui ma aastasele Eliasele apteegist küsisin, siis öeldi, et nii väikeste jaoks käsimüügis ei ole ja ta loodab, et pooleaastasele leidub? optimist, ausõna...). Lõpuks teatas valvearst et konsulteerib lastearstiga ja tuli tagasi antibiootikumide retseptiga ning luges sõnad peale, et kui paari päevaga palavikust lahti ei saa, siis tuleb tagasi minna ja võetakse sisse.

Kohe näha, et mitte midagi tõsist, eksole?