Minu isa ja muud loomad...

Tuttavaid arste omada on hea. Ässitasin hommikul isa uurima kas mõni tuttav arst Tommit üle oleks nõus vaatama. Lubas asja uurida. Mõni tund hiljem helistas tagasi. Rääkis kooliarstiga. See arvas, et kui viimasest haigusest nii vähe möödas, siis võib olla asi selles, et ei saanud korralikult välja ravitud. Oleks ka ise olnud nõus üle vaatama aga... (zuminzuminzumin). Nojah, sinihambaga käed-vabad komplekti muretemise isu kadus igatahes ära. Niipalju sain aga targemaks, et kiiremas korras tuleb poiss arstil üle vaadata lasta (kui eelmine ei saanud välja siis pidavat kiire olema asjaga)

Sihilikult?

No ikka oskab see Tommi... Kõrvapõletiku antibiootikumikuur lõppes laupäeval paar päeva üle nädala tagasi. Eile õhtul jälle palavik peaaegu 39 kraadi. Nii võib tõesti kahtlustama hakata et ta seda sihilikult teeb. Muidu ei jää hetke töökoormuse kõrvalt tema jaoks eriti palju aega üle aga kui laps nii haige, siis libiseb töö märkamatult teisele kohale tähtsuse järjekorras...

Mida teha, kui mehel puudub igasugune tunnetus et tal pere on?

Ehk siis mees võib suvalisel hetkel uksest välja astuda ja öelda, et ma nüüd lähen sinna või tänna, sest lapsed nagunii vaadatud. Mina endale sellst lõbu lubada ei saa. Eriti kuna töö ka kodus ja jälle tähtaeg selline et mine või lolliks. Tööd ei saa teha, sest pidevalt kaks last kodus vaadata (kõigepealt oli Lellu haige, siis ei sõitnud auto), kogu aeg tuleb jälgida, et endale või üksteisele viga ei tehtaks...

Minu mõõt sai täis eile, kui kõigepealt kaks sammu eemal sõbrale helistati ja kokku lepiti, et talle külla minnakse ja siis mulle rõõmsalt teatati, et minnakse venda koju saatma. Pooleks ööks loomulikult. Ja siis sama süüdimatult teatati, et nad said sõbraga poe juures kokku, uskumatu kokkusattumus, eksole? Katsu siis töövõlga vähendada... Igatahes võtsin lõpuks kätte ja komandeerisin end Tommiga vanemate juurde. Elias jääb issiga koju. Ehk saab mees ka lõpuks selgeks mida teiste pereliikmete olemasoluga arvestamine tähendab, kui ta lapsega üksi kodus on.

Eile oli Eliase sünnipäev

Hästi napilt saime enne külaliste (minu ja Ando vanemad ja õed-vennad, Ando venna pere) saabumist söögid valmis ja elamise niipalju korda, et inimesed sisse mahuks. Ikkagi 17 inimest tuli koos meie perega kokku ju. Nagu Ando ennustas, oli kella seitsmeks õhtul juba plats puhas (külalised olid kutsutud kella kolmeks). Ja paar tundi hiljem tuli siis pauk. Elias jäi kella kaheksa paiku teleka ette magama ja ärkas natuke hiljem oksendades. Kraadimine kinnitas kahtlusi. 39.0. Mitte just kõige meeldivam lõpp 3 aasta sünnipäevale, eksole?

Täna hommikul on Eliasel juba parem, seevastu minul on silmad ja pea valusad. Ja ärge pakkuge et pohmakas - lapse sünnipäev oli täiesti alkoholivaba.