Wilhelm

Alfredi vanem vend. Heidile üha rohkem teise venna eest. Hästi tore tegelane, kellega koos juba (väga minimaalselt) lahingukogemustki omandatud. Wilhelm näeb aga tõenäoliselt juba õudusunenägusidki Heidiga koos poodides käimisest. Peale kihluse katkestamist on just tema olnud Heidile üheks suuremaks toeks (Heidi kalli venna kõrval).

Wilhelm: Wilhelm avab ukse ja Alfred istub seal kirjutuslaua taga
Alfred: Keeran siis end tooli peal teistpidi ja vaatan neile kahele otsa
Alfred: "Miskit juhtus?"
Heidi: "Tegelikult tulime me seda sinu käest küsima."
Alfred: "Minuga pole küll midagi juhtunud..."
Heidi: "Kuid millest siis selline tujutus?"
Alfred: "Mis tujutus?"
Wilhelm: "Aa, see ka et.. kelle hobune see enne meie tallis oli?"
Heidi: "Milline?"
Alfred: "See on siis eh... Noh. Minu uus hobune"
Wilhelm: "Ja kuhu vana jäi?"
Alfred: "Ütleme, et ta muutus sekunditega siiliks"
Heidi: "Siiliks?" ehmub Heidi
Wilhelm: "Mis sul läks miski loits untsu või?"
Alfred: "Selliseks suureks"
Alfred: "Oh ei..."
Alfred: Vaatan neile nagu küsivalt otsa, et noh kas nüüd tuleb või mis
Alfred: Endal on nägu naerul
Heidi: "Alfred!" hüüatab Heidi ja tormab tema juurde. "On sinuga kõik korras?"
Alfred: "Muidugi on..."
Alfred: Wilhelmile veel niipalju "Maha lasti noh..."
Heidi: "Oled sa täiesti kindel et kõik korras on?"
Alfred: "Enam-vähem" vaatan Heidile kahtlustavalt otsa
Heidi: "Sa olid nii kiiresti kadunud... Ja sa ei tulnud laagrisse tagasi... Sa ei tea kui mures ma olin..."
Alfred: "Mis sa seal tegid?"
Heidi: "Nooremseersant Sidhem keeldus mind silmist laskmast nii et ta viis mu sinna kaasa."
Heidi: "Ta tundus millegipärast veendunud olevat, et kui ta mu üksi jätaks siis ta veaks sind sellega alt."
Wilhelm: "Um, nooremseersant nooremseersandiks aga.. LASTI MAHA!?"
Alfred: "Mul oli täna tegus öö, ütleme nii"
Wilhelm: tundub, et Wilhelm ei suuda oma silmi/kõrvu uskuda.
Heidi: // btw (infoks Wilhelmile)... Heidi on siiani keebis, kapuuts peas
Alfred: "Kui see sind lohutab, siis mind lasti ka peaaegu maha"
Heidi: "Sind mida?!" ehmub Heidi
Alfred: "Peaaegu lasti maha."
Heidi: "Ja sa ütled et sinuga on KÕIK KORRAS?!"
Alfred: "Nojah"
Heidi: "Kuidas sa saad midagi sellist nii rahulikult öelda?!"
Alfred: "Sest see oli minevikus"
Heidi: "Kuid mitte väga kauges minevikus!"
Alfred: "Siiski"
Heidi: "Kuidas sa saad jääda nii rahulikuks kui sa oleks võinud surma saada?!"
Wilhelm: Wilhelm läheb istub kõige lähemale objektile mis teda kannatab ja hoiab kahe käega peast kinni..
DM: siis koputatakse veel..
Wilhelm: "Um, ma lähen hoian nad kinni kuni Alfred on natuke rohkem võimeline oma suuvärki koomal hoidma... Ma ei taha teada mis siis saab kui sa oma isale sellest siilist räägid, kelleks su hobune muutus..."
Wilhelm: ja siis läheb uksest välja ja nügib natuke.. "Ole nüüd ema, noostele on natuke hingamisruumi ka vaja.." ja paneb kinni ukse põntsti

***

DM: Umm.. seal kuhu kuhu lukukeel läheb on auk ja maas on puupilpad
Heidi: oeh...
Wilhelm: "No mina ei tea mida.."alustab Wilhelm
Heidi: Heidi vaatab väga kohmetunult uksepiida jäänuseid siis
Wilhelm: ja jääb siis järsku vait..
Heidi: Heidi raputab pead
Wilhelm: "No aga igatahes teinekord võiksite vastata, et teiega ikka kõik korras on või midagi..."
Heidi: "Vabanda... meil olid hetkel lihtsalt mõtted nii hõivatud teiste asjadega et... jah... vabandust..."
Wilhelm: "Sellest sain ma aru jah..." muigab Wilhelm
Heidi: "Ma tõesti ei saa aru kuidas isa sellise mõtte peale tulla sai..."
Wilhelm: "ISA!?"
Heidi: "Noh et me siin üllatuspulmi plaanime..." on Heidi segaduses
Wilhelm: "Aah, no see jah.."

***

Heidi: Heidi imetleb neid kaarte veidi ja siis pöördub selliste teeseldult ilmsüütute silmadega Wilhelmi poole millest võib kohe eeldada et nüüd midagi jälle norima hakatakse. "Wilhelm..."
Wilhelm: "Jah, Heidi?"
Heidi: "Kas sa palun palun palun oleks nõus minuga korraks õmbleja juurde kaasa tulema? Sa tead aadressi paremini..."
Heidi: ikka samal teeseldult ilmsüütul näoilmel
Wilhelm: "Korraks?" ütleba ta sarkastiliselt
Heidi: "Korraks" kinnitab Heidi ikka sama süütul ilmel
Wilhelm: "Olgu peale.."
Heidi: // hästi tüdinenult ohatult ma kujutan ette?
Wilhelm: "Kui me keskööks tagasi pole siis pole veel mõtet muretsema hakata," viipab Wilhelm muiates paruniperele

***

Heidi: "Tõld... tuhaks... Areeni omad? Millal see juhtus?" küsib Heidi järsku
Wilhelm: "Umbes nädal tagasi..."
Heidi: "Oskad sa öelda, mis päeval täpselt?"
Wilhelm: Meenutab.
Wilhelm: "Heh.. Pühapäeval.. puhkepäev pidi mul olema," irvitab
Heidi: "Kellaaega sa ei oska arvata?"
Wilhelm: "Hämar oli."
DM: Igatahes räägib ta väga tõenäoliselt samast tõllast mida sa hõõgumas nägid linna saabudes
DM: sest see oli ka Areeni lähedal
Heidi: Sama järelduseni jõudis Heidi ka juba. muidu ei oleks jii põhjalikult uurima hakanud ju
Wilhelm: "Mis siis?"
Heidi: Heidi vaatab talle tõsiselt otsa. "Ma ei tea nüüd, kas ma peaksin jumalaid tänama või kahetsema, et ma veidi varem mööda sõitma ei juhtunud. Kui ma pühapäeval linna jõudsin, siis me sattusime Areeni lähedal hõõguvate tõllajäänuste peale"
Wilhelm: "Pigem täna..."
Wilhelm: "Sest mina ei tahtnud seal olla. Saime hädavaevu enne ammuküttide salka tulema."

***

Heidi: Heidi uurib, kuidas vennal läks
Gregor: "Wilhelm.. mm... on seda asja üsna raskesti võtnud."
Heidi: "Kas temaga on midagi juhtunud?" ehmub Heidi
Gregor: "Ta... üritab enda pohmaka võimalikult kähku ära ravida."
Heidi: Heidi ohkab kergendunult. "Sa ehmatasid mind. Ma jubaarvasin, et midagi tõsisemat..."
Gregor: "Johann ütles, et ta juba mitu päeva järjest.. ja olla Hanzul silma siniseks löönud."
...
Wilhelm: "Kuidas su enesetunne on?"
Heidi: "Parem. Ma peaks vist sama küsima?"
Heidi: vaatab küsivalt Wilhelmile otsa
Heidi: "Gregor oli Johanniga rääkima sattunud," lisab selgituseks
Wilhelm: Ohkab.
Wilhelm: "Sa ei tulnud sellest minuga rääkima, ega ju?"

***

Heidi: Heidi ratsutab täpselt sealt kust Wilhelm juhatab
DM: märkad ühte eksootikapoodi ka, kus on rikkaliku valikuga kosmeetikalett. st, nad on osa kaupa poe ette lettidele laotanud nagu kombeks
Wilhelm: Wilhelm tuhiseb sealt mööda muidugi esimeese hooga
Heidi: usun
Heidi: üritan koha meelde jätta. Et saaks homme Gregoriga sinna shoppama minna
DM: mhmh
Heidi: Wilhelm on hetkel liiga palju läbi elanud, et talle seda teha :D

***

Wilhelm: "See ei kõlanud just küll kuigi hästi.."
Heidi: siis peab Heidi ka kinni
Heidi: "Misasi?"
Wilhelm: "Bahru ja tema kamp..."
Heidi: "Mis nendega on siis?"
Wilhelm: "Bahru oli tükk aega Areeni parim... suht jõhker mees."
Heidi: "Ja milles probleem seisneb ikkagi?"
Wilhelm: "Tavaliselt nad joovad õhtuti Lihtsalt Marias... Keegi võis nad millegi jaoks palgata. Ja öö hakul..."
Heidi: "Sa tahad neilejärele minna?"
Wilhelm: "Neid oli liiga palju, et ma midagi teha saaks..."
Heidi: "Ma võin kaasa tulla" pakub Heidi
Wilhelm: "Segi peast? Mida me teha saaksime? Ma peaks ratsapatrulli välja kutsuma, aga ma kaotaks nad selle ajaga silmist..."
Heidi: "Teeme kindlaks, kuhu nad suunduvad ja kutsume siis patrulli?" pakub Heidi
Wilhelm: "Vaatame kuhupoole nad lähevad..."
Heidi: Heidi noogutab ja pöörab hobuse ümber
DM: kappate siis neile mõõduka vahemaaga järele..
Heidi: mhmh
Wilhelm: igatahes kaotate nad ära kui nad põiktänavasse keeravad, aga Wilhelm pakub et ainus lähedalolev koht mis lahti on... on.. must kajakas.
Heidi: Selle peale läheb Heidi näost valgeks. "Kellele ta oma tiitli kaotas?" küsib väriseval häälel.
Wilhelm: "Arkile..."
Heidi: "Sari!" hüüatab Heidi ja kiirustab hobust tagant. Musta Kajaka poole.

***

Wilhelm: Wilhelm annab märku, et külje peale sõita
Wilhelm: st, mitte otse peale..
Heidi: järgib Wilhelmi juhiseid. tal nagu rohkem kogemusi selles vallas
DM: igatahes stseen on selline, et tundub, et Ark ja Bahru võitlevad keskel, kaks tüüpi passivad kõrval ja kolm tüüpi on puntras koos eemal rohu sees.. üks nondest tüüpidest karjub maas ja hoiab jalast kinni
Heidi: Heidi vaatab Wilhelmi poole et mida teha?
DM: st, te olete kõrgemal mäel hetkel.. seetõttu näete kaugemale..
Heidi: Vibu pole ka kaasas... otsib igaks juhuks oma pistoda välja siin on aega seda teha ka
DM: siis keegi eemaldub sealt rüselusest kus naise kisa on ja vehib kettnuiaga.
DM: nagu rapsiks kedagi muru sees..
Heidi: kuigi samas... kui need ennast surnuks naeraks, oleks ka olukord lahendatud...
Heidi: hääle järgi peab see karjuja olema naine. loogika ütleb, et Sari
Heidi: seega pole aega abi otsima minna
DM: tundub, et rotinägu loobib kahevõitlusesse nuge
Heidi: Heidi vaatab ikka veel äraootavalt Wilhelmi poole. Et mida edasi teha...
Wilhelm: Wilhelm püüab loos orienteeruda aga kõik mehed on üsna laiali..
Heidi: "Seni kuni sa mõtled, tapavad nad Sari ära ju!" sosistab Heidi kärsitult
Wilhelm: igatahes tõmbab ta oma saabli välja.. ning samal hetkel lendab üks gladiaator vääneldes pikali ja põõsast tormab türduku kisa poole välja valgete juustega noormees ja torkab ühe gladiaatori läbi, ning Sari, püsti olles tunned sa ta ära, saab sealt komberdades jooksu....
Wilhelm: "Mine sealt tiiruga talle vastu," ütleb Wilhelm ajab hobuse kapakule
Heidi: Heidi keerab siis näidatud suunda ja ratsutab nii kiiresti kui vähegi saab